Reis Paidest Saaremaale mõõdus juba hulga mõtlikumas meeleolus. Mareki eestvedamisel mõtestasime enda jaoks lahti eelmisel õhtul kirikus kuuldud jutluse mõttesügavusi. Pastori jutlust nimelt läbis punase niidina kurb lugu sügavast august ja konnadest, kes sinna auku kippusid kukkuma, aga lõpuni selgeks meie enese jaoks me seda lugu ei saanudki. Edasisel teekonnal arutasime hulga selgemat küsimust, nimelt kui laialt ikkagi el.liinide sihid peavad puudest puhtad olema.
Pärnusse jõudes tekitas bussi eesotsas elevust kõrge korstnataoline ese ühel tänavaäärsel krundil. Avaldati erinevaid arvamusi: et küll on kena maja, ei ühtegi teravat nurka toaseintel, ainult lagi hirmus kõrgel või et krematoorium omast käest, pealegi surnuaia lähedal... Ideed läksid järjest pöörasemaks, hea, et Pärnu linn seljataha jäi. Virtsus oli aga praamini aega, jõudsime sadamahoones kes seljanka, kes friikad teha.
Muhu saar aga üllatas meid lumega, mida Liiva külas, lokaalselt küll, oli ikka alanud detsembrikuu vääriliselt maha sadanud(vahemärkusega öeldes, et järgmisele hommikul, kui Virtsu objektile sõitsin oli ka veel see lumi täiesti alles – nii et ei olnud see mingi miraaž!). Küllap oli tegemist sellesama lumega, mis oli tellitud Paide Jõulufolgi jaoks, aga Liiva küla inimesed said nähtavasti käe vahele, pikkade ritvadega panid pilved seisma. Kuressaares oli jälle juba ilusti vihmane ilm tagasi.
Tasapisi hakkas ka meie reisiseltskonda järjest bussist maha minema, ning sedasi jõudsimegi oma toreda mandrireisiga lõpuni. Reis ise oli tore ja reisiseltskond samuti! Ning nagu eespool öeldud, oli tagasiteel seltskond hulga mõtlikum – oli ju niipalju suurepäraseid reisimuljeid!
Koimlas jõudsin veel Marekile väikest elevust valmistada ja haarasin tema rahvariided, Marek sai juba korralikult otsima hakata; enne Koimlast kojusõitu sai aga asja joonde ning segadus likvideeritud.
Selline see reis siis kokkuvõttes ligikaudu oligi, sest ega mina ka jõua kõike meeles pidada!
Toivo
