neljapäev, 29. aprill 2010
Paides külas sõpradel ja Jõulufolk 2009; II osa
Paides tuli üles leida Kultuurikeskus ja selle parkla, sest seal ootas meid Ülle. Leidsime oma öömajatoad ülesse, meile anti tutvuse poolest kohe sviit koos köögiga, kusjuures vets oli ka kohe ligidal: lihtsalt piki koridori ja siis paremale.
Põrandapinna jaotasime sõbralikult ära ja siis tuli poolikud rahvariided( p.-põlvpüksid ja kaabud, t.-seelikud) selga ajada ja edasi Paide Keskväljakule patseerima minna.
Juba teel sinna sattus vastu tulema igas kaliibris ja tegumoega jõuluvanasid - pidavat toimuma nende kongress! Meil aga tuli ennast folgile sisse registreerida, saime aimu õhtu kavast, talongid ning siis sai jõulutoitu! Kaitseliit pakkus verivorsti ja kapsast, söögialus pidi endal olema.
Juba hakkaski ka Paide Keskväljakul tuttavate nägudega noori inimesi vastu tulema: need ju Vallatsi tantsijad!
Merle polnud üldsegi rahul selle minu antud ilmaennustusega – lubasin küll vilu aga kuiva ilma, sadama hakkas hoopis märga lund! Püüdsin küll vabandada, et Jõulufolgi ajal peabki olema jõuluilm aga Merle arvas, et lörtsisadu pole mingi jõuluilm! Hulk toredaid müügikohti oli ülesse seatud ning igasuguseid toredaid, maitsvaid ja andekaid asju oli müüa. Tõeline jõululaat oli püsti pandud.
Kui vahepeal olemine juba väga lörtsiseks kippus, saime Paide kirikusse varju, kus kuulasime koori kontserti ning jutlust. See jutlus oli aga nii sügava sisu ja sügava mõttega, et mitte midagi ei jäänd meelde (vt. kojusõit!). Pärast sai kirikutorni tuulelipukuke uute sulgede heaks rahasedeleid annetada.
Kiriku ukse eest mindi siis selle „Sabatantsuga“ platsile tagasi ja nüüd läks tantsuks! Keegi hea inimene lava pealt juhatas „vägesid“ja Aili oli meid ikka korralikult drillinud ka enne, sellevõrra oli lihtsam pimedas orienteeruda. Kõik tuli hästi välja selles rõõmsas rahvatantsijate massis ning vilu ilmaga sai veel sooja kõigele lisaks!
Ilutulestikku ootama ei jäänud, otsustasime selle asemel valmistuda õhtuseks peoks Kultuurikeskuses. Selverist käisime ka otseloomulikult teepeal läbi (kaasavõetud varud tahtsid ju täiendust) ja Paide uue Spordihoone vaatasime ka seest ja väljast üle. Tüdrukutele pakkusid suurt huvi all korrusel klaasi taga kangide ja hantlitega mässavad kutid! Mulle need kutid pinget ei pakkunud, selle asemel sain hoopis heakskiidu ühelt jõuluvanalt Selveri ukse ees kahe jõulusalmi sisu osas.
Edasi sai jälgida erinevaid madratsi täispuhumise-pumpamise stiile. Isiklikust kogemusest võn kinnitada, et see oli väärt mõte magamisvarustus varakult valmis sättida, aga sellest hiljem...
Edasi kogusid kõik jõudu. Sõber Aramis oli ka seltsiks.
Peosaalis oli meie tantsurühmale kohe eraldi laud valmis sätitud. Pidu oli tasemel. Ülle oli tantsuks mängima kutsunud Paide kuulsama bändi „2 in 1“, kus oli pundis ka üks endise bändi Paradoks „..ära mõõdu must lähedalt..“ poistest.
Seti vahedel esinesid rahvatantsurühmad ja äärmiselt toredal kombel, meil oli aga plaanis oma „leivanumber“. Eks Ülle oli ju seda Saaremaal Mändjalas kulturnikute suvepäevadel näinud ja tal polnud ka kohe midagi selle vastu, kui ma meie etteaste ka Paidesse peole välja pakkusin. Et las mandrirahvas näeb ja saab ka heast asjast osa! Näod kõhu peale said tänu Meirile ja Kristile seekord ikka väga lustlikud ja ilmekad. Mardil oli ju esmakordne kogemus, „näomaalingu“ osas nimelt! Etteastest endast niipalju, et see toimus nagu viimasel ajal kombeks, suure kaasaelamise saatel. Eks Aivo võib üksikasju juurde lisada, temal õnnestus boonuse korras esinemine tervenisti kõrvalt ära vaadata: nimelt seekord, küll raske südamega, arvas ta paremaks pärast külmetust siiski mitte kõhtu paljaks võtta. Igatahes plaksutati meid tagasi ja üks julge tüdruk (Ülle?!) andis naba peale musi kah! Vallatsi poisid tegid vastukaaluks oma menuloo, „Jäneste tantsu“, mis küll meie poistel nägemata jäi, sest suud-silmad-ninad tuli ju kõhu pealt, kuhu Meiri ja Kristi need joonistasid, jälle maha nühkida. „Jänestest“ oli meie laua peale maha jäänud aga kapsast ja porgandit! Seda jätkus hommikuni.
Hoolimata sellest vahepalast jätkus pidu sama hoogsalt. Tansupõrand oli parketilõvisid täis. Vahepeal korraldasid Aili ja Marek parketil kätekõverdamise aktsiooni, Lenderi rühmal on seda kombeks aeg-ajalt esitada juba alates 1994.aasta tantsupeol ja 1996. aasta Tallinna ESTO –l käimisest saadik! Nii see tore pidu siis jätkus. Ja tantsupõrand oli ikka parketilõvisid täis.
Pean kätt südamele pannes tunnistama, et Vallatsi rühma tüdrukud Ülle, Malle, Margit, Sille, Siiri... tantsivad ikka äärmiselt hästi küll! Ühispilti Vallatsi sõpradega tehti samuti ja pidu kestis välja kohe varaste hommikutundideni.
Hommikul ärgates oli kahtlaselt hea olemine, ainuke mure oli see, et kuhu ma küll öösel prillid panin, aga kellegi hoolikas käsi oli need aknalauale asetanud! Vähe sellest, keegi oli öösel isegi teki peale pannud!! Piret tunnistas üles, et tema. Tal hakanud lihtsalt kahju... Nii tore tantsurühm on ikka meil!
„Vallatsiga“ polnud samuti midagi iseäraliku juhtunud, vähemalt Tarts oli hommikul meie toa ukse peale ilmudes täitsa ornungis. Ning Üllest ei maksa rääkidagi! Nii värske olemisega teine!
Kultuurimaja kohvikust sai hommikukohvi kõrvale riisiputru moosiga, mis muutis olemise juba täitsa heaks. Nüüd oli tõesti kõik esinemiskontserdiks valmis.
Keskväljakul oli „püüne“ meile ja Piiprellidele ja Öietile valmis ning publikutki kogunes. Peo päevajuhid uurisid küll külaliste arvamust ka aga rühmavanem oli äärmiselt kidakeelne sellel ilusal pühapäevahommikul...
Aga ega muud siis ei jäänudki kui tantsunumbrid ette kanda. Püüneplats oli väheke kaldu ka ja iga tantsu ajal käis muuhulgas pisike pusimine raskusjõuga, mis kangesti meie tantsuringe ühte serva, Konsumi poe poole kiskus. Aga esinemine mõõdus hästi ja isegi menukalt, seda tõendavad ka hiljem www.paide.ee pildigalerii pildid. Ning paidekad said teada seda, mida endast kujutavad päris piiprellid. Eena seletas kõik korralikult ära. Ning mis kõige uhkem: Jõulufolgi kõige tähtsama osa ajal, mis oli ju „otse loomulikult meie esinemine!“, hakkas lumehelbeid langema! Kõik olid rõõmsad! Kui aga oleks teadnud, mis kõik taevast alates 16. detsembrist maha sadama hakkab....
Raekojas sai veel osa jõuluküpsetiste degusteerimisest. Perenaised(-mehed) olid hulga vaeva ikka näinud.
Jõulufolgi üritused muidugi jätkusid täie hooga – algasid jõuluspordivõistlused Jõuluvanade Olümpiamängude näol, meil tuli aga ennast koduteele sättima hakata. Küll oli kahju sõpradega hüvasti jätta! Aramis aitas lahkelt kaasa lahkumisnapsi osas. Aga küllap me jälle kohtume! Ning nüüd on ju jälle Vallatsi kord! Suur-suur tänu Üllele ja Vallatsile küllakutsumise eest!!! Nii tore üritus see Paide Jõulufolk!
Põrandapinna jaotasime sõbralikult ära ja siis tuli poolikud rahvariided( p.-põlvpüksid ja kaabud, t.-seelikud) selga ajada ja edasi Paide Keskväljakule patseerima minna.
Juba teel sinna sattus vastu tulema igas kaliibris ja tegumoega jõuluvanasid - pidavat toimuma nende kongress! Meil aga tuli ennast folgile sisse registreerida, saime aimu õhtu kavast, talongid ning siis sai jõulutoitu! Kaitseliit pakkus verivorsti ja kapsast, söögialus pidi endal olema.
Juba hakkaski ka Paide Keskväljakul tuttavate nägudega noori inimesi vastu tulema: need ju Vallatsi tantsijad!
Merle polnud üldsegi rahul selle minu antud ilmaennustusega – lubasin küll vilu aga kuiva ilma, sadama hakkas hoopis märga lund! Püüdsin küll vabandada, et Jõulufolgi ajal peabki olema jõuluilm aga Merle arvas, et lörtsisadu pole mingi jõuluilm! Hulk toredaid müügikohti oli ülesse seatud ning igasuguseid toredaid, maitsvaid ja andekaid asju oli müüa. Tõeline jõululaat oli püsti pandud.
Kui vahepeal olemine juba väga lörtsiseks kippus, saime Paide kirikusse varju, kus kuulasime koori kontserti ning jutlust. See jutlus oli aga nii sügava sisu ja sügava mõttega, et mitte midagi ei jäänd meelde (vt. kojusõit!). Pärast sai kirikutorni tuulelipukuke uute sulgede heaks rahasedeleid annetada.
Kiriku ukse eest mindi siis selle „Sabatantsuga“ platsile tagasi ja nüüd läks tantsuks! Keegi hea inimene lava pealt juhatas „vägesid“ja Aili oli meid ikka korralikult drillinud ka enne, sellevõrra oli lihtsam pimedas orienteeruda. Kõik tuli hästi välja selles rõõmsas rahvatantsijate massis ning vilu ilmaga sai veel sooja kõigele lisaks!
Ilutulestikku ootama ei jäänud, otsustasime selle asemel valmistuda õhtuseks peoks Kultuurikeskuses. Selverist käisime ka otseloomulikult teepeal läbi (kaasavõetud varud tahtsid ju täiendust) ja Paide uue Spordihoone vaatasime ka seest ja väljast üle. Tüdrukutele pakkusid suurt huvi all korrusel klaasi taga kangide ja hantlitega mässavad kutid! Mulle need kutid pinget ei pakkunud, selle asemel sain hoopis heakskiidu ühelt jõuluvanalt Selveri ukse ees kahe jõulusalmi sisu osas.
Edasi sai jälgida erinevaid madratsi täispuhumise-pumpamise stiile. Isiklikust kogemusest võn kinnitada, et see oli väärt mõte magamisvarustus varakult valmis sättida, aga sellest hiljem...
Edasi kogusid kõik jõudu. Sõber Aramis oli ka seltsiks.
Peosaalis oli meie tantsurühmale kohe eraldi laud valmis sätitud. Pidu oli tasemel. Ülle oli tantsuks mängima kutsunud Paide kuulsama bändi „2 in 1“, kus oli pundis ka üks endise bändi Paradoks „..ära mõõdu must lähedalt..“ poistest.
Seti vahedel esinesid rahvatantsurühmad ja äärmiselt toredal kombel, meil oli aga plaanis oma „leivanumber“. Eks Ülle oli ju seda Saaremaal Mändjalas kulturnikute suvepäevadel näinud ja tal polnud ka kohe midagi selle vastu, kui ma meie etteaste ka Paidesse peole välja pakkusin. Et las mandrirahvas näeb ja saab ka heast asjast osa! Näod kõhu peale said tänu Meirile ja Kristile seekord ikka väga lustlikud ja ilmekad. Mardil oli ju esmakordne kogemus, „näomaalingu“ osas nimelt! Etteastest endast niipalju, et see toimus nagu viimasel ajal kombeks, suure kaasaelamise saatel. Eks Aivo võib üksikasju juurde lisada, temal õnnestus boonuse korras esinemine tervenisti kõrvalt ära vaadata: nimelt seekord, küll raske südamega, arvas ta paremaks pärast külmetust siiski mitte kõhtu paljaks võtta. Igatahes plaksutati meid tagasi ja üks julge tüdruk (Ülle?!) andis naba peale musi kah! Vallatsi poisid tegid vastukaaluks oma menuloo, „Jäneste tantsu“, mis küll meie poistel nägemata jäi, sest suud-silmad-ninad tuli ju kõhu pealt, kuhu Meiri ja Kristi need joonistasid, jälle maha nühkida. „Jänestest“ oli meie laua peale maha jäänud aga kapsast ja porgandit! Seda jätkus hommikuni.
Hoolimata sellest vahepalast jätkus pidu sama hoogsalt. Tansupõrand oli parketilõvisid täis. Vahepeal korraldasid Aili ja Marek parketil kätekõverdamise aktsiooni, Lenderi rühmal on seda kombeks aeg-ajalt esitada juba alates 1994.aasta tantsupeol ja 1996. aasta Tallinna ESTO –l käimisest saadik! Nii see tore pidu siis jätkus. Ja tantsupõrand oli ikka parketilõvisid täis.
Pean kätt südamele pannes tunnistama, et Vallatsi rühma tüdrukud Ülle, Malle, Margit, Sille, Siiri... tantsivad ikka äärmiselt hästi küll! Ühispilti Vallatsi sõpradega tehti samuti ja pidu kestis välja kohe varaste hommikutundideni.
Hommikul ärgates oli kahtlaselt hea olemine, ainuke mure oli see, et kuhu ma küll öösel prillid panin, aga kellegi hoolikas käsi oli need aknalauale asetanud! Vähe sellest, keegi oli öösel isegi teki peale pannud!! Piret tunnistas üles, et tema. Tal hakanud lihtsalt kahju... Nii tore tantsurühm on ikka meil!
„Vallatsiga“ polnud samuti midagi iseäraliku juhtunud, vähemalt Tarts oli hommikul meie toa ukse peale ilmudes täitsa ornungis. Ning Üllest ei maksa rääkidagi! Nii värske olemisega teine!
Kultuurimaja kohvikust sai hommikukohvi kõrvale riisiputru moosiga, mis muutis olemise juba täitsa heaks. Nüüd oli tõesti kõik esinemiskontserdiks valmis.
Keskväljakul oli „püüne“ meile ja Piiprellidele ja Öietile valmis ning publikutki kogunes. Peo päevajuhid uurisid küll külaliste arvamust ka aga rühmavanem oli äärmiselt kidakeelne sellel ilusal pühapäevahommikul...
Aga ega muud siis ei jäänudki kui tantsunumbrid ette kanda. Püüneplats oli väheke kaldu ka ja iga tantsu ajal käis muuhulgas pisike pusimine raskusjõuga, mis kangesti meie tantsuringe ühte serva, Konsumi poe poole kiskus. Aga esinemine mõõdus hästi ja isegi menukalt, seda tõendavad ka hiljem www.paide.ee pildigalerii pildid. Ning paidekad said teada seda, mida endast kujutavad päris piiprellid. Eena seletas kõik korralikult ära. Ning mis kõige uhkem: Jõulufolgi kõige tähtsama osa ajal, mis oli ju „otse loomulikult meie esinemine!“, hakkas lumehelbeid langema! Kõik olid rõõmsad! Kui aga oleks teadnud, mis kõik taevast alates 16. detsembrist maha sadama hakkab....
Raekojas sai veel osa jõuluküpsetiste degusteerimisest. Perenaised(-mehed) olid hulga vaeva ikka näinud.
Jõulufolgi üritused muidugi jätkusid täie hooga – algasid jõuluspordivõistlused Jõuluvanade Olümpiamängude näol, meil tuli aga ennast koduteele sättima hakata. Küll oli kahju sõpradega hüvasti jätta! Aramis aitas lahkelt kaasa lahkumisnapsi osas. Aga küllap me jälle kohtume! Ning nüüd on ju jälle Vallatsi kord! Suur-suur tänu Üllele ja Vallatsile küllakutsumise eest!!! Nii tore üritus see Paide Jõulufolk!
teisipäev, 20. aprill 2010
Paides külas sõpradel ja Jõulufolk 2009; I osa
See siin on rühmavanema aruanne sellest toredast reisist. Enne kui meenutama hakata veel lisaksin seda, et Jürise Linda tuletas meelde ühte eelmist Taritu rahvatantsijate reisi Paidesse, nii kusagil möödunud sajandi 50-nendate teises pooles. Nimelt seal olid mõned poisid, nagu näiteks Pihlama August ja Põllu Heino, ennast korralikult purju joonud ja Linda oli oma sõnutsi ikka täitsa vihane olnud ka ! Need meenutused kaasas, asutasime 5.detsembri hommikul ennast teele.
Bussil oli seekord selline marsruut: Lümanda-Koimla-Taritu-Lahetaguse-Tehumardi ja siis edasi Kuressaare poole. Tuju oli suurepärane ja tehti ka kohe tervitusnapsud, nii et, kui Kristi ühes Aivoga Lahetagusel bussi astusid, oli esimene Aramis juba avatud! Ja nii ta siis läks...
Ainuke puudus meie kena bussi juures oli see, et aknad hakkasid kiiresti seestpoolt uduseks minema! Tegime ettepaneku varustada meie buss edaspidi sisemiste kojameestega.
Ah jaa! Ailil oli ju seljataga kolmas „Varese“ etendus Linnateatris ja Linnateatri sünnipäevapidu takkapihta! Etendus oli igatahes hästi välja tulnud ja Aili nägi ka hommiku kohta täitsa hea välja!!
Kuressaares keerasime bussijaama juurest läbi ja vaat mis selgus: peroonile oli kogunenud hulk tuttava näoga ja kompsudega rahvast. „Piiprellid“ ja „Öieti“ reisivad ju ka sama bussiga Paidesse! Meil on seal sõbrad ootamas ja neil ka. Vaat kui tore! Korjasime veel juhatamise järgi mõned tee ääres ootajad peale ja olimegi juba Kuivastus. Vahepeal lehvitas Aili igale vastutulevale metsaveoautole ja üks vunsidega juht lehvitas vastu ka! Kuivastus korjati kassa juures praami reisijapileti raha ka kokku, enamus otsustas kohe tagasisõiduraha ka anda, noh nii igaks juhuks...
Praami peal, sõitsime „Ofelijaga“ nimelt, leidis igaüks täiesti iseseisvalt endale tegevust. Et tantsupartneriga tuleb ju häästi läbi saada, tegin Kajale gurmee-tee välja, küpsist anti ka juurde! Märkamatult olimegi mandrile jõudnud.
Edasine tee kulges Pärnu ja Vändra kaudu läbi Türi otse Paidesse välja. Äkki selgus, et meie kena bussi salongis on Aramis otsa saanud, kuid Aili oli seekord nii kummaliselt kategooriline: „Me peame sõidugraafikus püsima ja buss ei saa nii tühise asja pärast poepeatust teha, kohe mitte ei saa!“
Vaatasime siis pika igatseva pilguga teeäärseid poode ja Rando tegi kõigist poesiltidest pilte ka! Nii me Paidesse jõudsimegi.
Bussil oli seekord selline marsruut: Lümanda-Koimla-Taritu-Lahetaguse-Tehumardi ja siis edasi Kuressaare poole. Tuju oli suurepärane ja tehti ka kohe tervitusnapsud, nii et, kui Kristi ühes Aivoga Lahetagusel bussi astusid, oli esimene Aramis juba avatud! Ja nii ta siis läks...
Ainuke puudus meie kena bussi juures oli see, et aknad hakkasid kiiresti seestpoolt uduseks minema! Tegime ettepaneku varustada meie buss edaspidi sisemiste kojameestega.
Ah jaa! Ailil oli ju seljataga kolmas „Varese“ etendus Linnateatris ja Linnateatri sünnipäevapidu takkapihta! Etendus oli igatahes hästi välja tulnud ja Aili nägi ka hommiku kohta täitsa hea välja!!
Kuressaares keerasime bussijaama juurest läbi ja vaat mis selgus: peroonile oli kogunenud hulk tuttava näoga ja kompsudega rahvast. „Piiprellid“ ja „Öieti“ reisivad ju ka sama bussiga Paidesse! Meil on seal sõbrad ootamas ja neil ka. Vaat kui tore! Korjasime veel juhatamise järgi mõned tee ääres ootajad peale ja olimegi juba Kuivastus. Vahepeal lehvitas Aili igale vastutulevale metsaveoautole ja üks vunsidega juht lehvitas vastu ka! Kuivastus korjati kassa juures praami reisijapileti raha ka kokku, enamus otsustas kohe tagasisõiduraha ka anda, noh nii igaks juhuks...
Praami peal, sõitsime „Ofelijaga“ nimelt, leidis igaüks täiesti iseseisvalt endale tegevust. Et tantsupartneriga tuleb ju häästi läbi saada, tegin Kajale gurmee-tee välja, küpsist anti ka juurde! Märkamatult olimegi mandrile jõudnud.
Edasine tee kulges Pärnu ja Vändra kaudu läbi Türi otse Paidesse välja. Äkki selgus, et meie kena bussi salongis on Aramis otsa saanud, kuid Aili oli seekord nii kummaliselt kategooriline: „Me peame sõidugraafikus püsima ja buss ei saa nii tühise asja pärast poepeatust teha, kohe mitte ei saa!“
Vaatasime siis pika igatseva pilguga teeäärseid poode ja Rando tegi kõigist poesiltidest pilte ka! Nii me Paidesse jõudsimegi.
Tellimine:
Postitused (Atom)