esmaspäev, 18. aprill 2011
neljapäev, 7. aprill 2011
Kuidas me Ruusal ära käisime ehk me tegime seda jälle kord!
Aprillikuu oli just alata saanud, kui Lenderi tantsurühm tegi teoks pikalt planeeritud külastusretke Eestimaa lõunaosariikidesse.
Peamine põhjus selleks oli muidugi Ruusa meeste šöutantsufestivaal, kuhu meid külalisena kutsutud oli. Lenderil on ju üks tuntud –teatud tantsunumber, mida aeg-ajalt ikka päris suure menuga on saanud ette kanda, nii siin kui seal.
Kordasime siis oma „leivanumbri“ jälle kenasti üle, sest viimatisest esituskorrast oli ikka kohe väga palju aega möödas. Viimatine esitus toimus ju ometigi Paides Jõulufolgil!! Lisasime veel mehisema poole „Meite meeste ja mammatütarde“ tantsust oma nö šöuprogrammi ning olime valmis ka mõneks täiendavaks tantsuks koos oma tüdrukutega. Otse loomulikult läksime ju sellele reisule koos oma tüdrukutega!
Ranna Reisid koos Kalmeriga olid meid varmalt valmis kohale viima ja ka tagasi tooma! Reisikott tuli valida minimaalsete mõõtudega ja sinna hästi palju vajalikke asju siis sisse panna! Sellised olid lühidalt ettevalmistused. Kahju, et Kristi-Aivo, Heikko-Maie ja Meiri tööd ja tegemised neil kaasa sõita ei lubanud, sest reis tõotas kujuneda juba ette vahvaks!
Reisiplaan nägi ette stardi kl.7.15 laupäeva hommikul Marguse maja eest! Selleks oli ka piisav põhjus, sest esimese asjana pidi Margus bussi laadima tähtsa osa külakostist: Meiri küpsetatud leivad ja Merikese tehtud maitsevõi ja seened. Vastavalt Aili koostatud plaanile korjati kogu reisiseltskond kokkulepitud kohtadest kindlas järjekorras bussipeale. Kõik „reisisellid“ olid vaeva näinud pagasi mõõtude mikroskoopiliseks muutmisel: Marek lasi kurgipurgist soolvee välja, Rando võttis madratsist vati välja ning Maiet kohvris ka ei olnud seekord kaasas. Aga hea seltskonna hing oli sellegipoolest meestel kindlalt pagasisse mahutatud.
Karl-Priido seevastu kasutas võimalust külastada nädalavahetusel oma linnavanaema ja –vanaisa.
Peale viimast peatust Ida-Niidu Säästuka juures oli kogu 14-liikmeline seltskond bussi mahutatud ja suund võeti Kuivastule, kust oli plaanis poole kümnese praamiga mandrile edasi sõita. Kõrvaseks oli Tarmo poolt suitsuvorsti ja Kairi K. hapukurgid.
Bussirehvid Virtsus jälle kindlal maal, edenes sõit edasi Pärnu poole. Aili otsustas kohe ka tagasisõidu praamipiletiraha kokku korjata - ettenägelik mõte temast! Etteruttavalt öeldes korraldati veel paar rahakorjamisringi, panused seejuures järjest tõusid: 2 , 3 ja 4 eurot. Teine oluline teema selles reisufaasis oli see, kas läheneda Ruusale nö alt või siis ülevalt. Kujunes kaks parteid, otsustusõigus delegeeriti elegantselt bussijuht Kalmerile, kusjuures kaardilugejatena pidid teda seejuures toetama Kairi ja Kaie, kuna nemad juhtusid olema kenasti käepärast esiistmel!
Pärnus korraldati Kaubamajakas hankimispeatus, nimelt koostati käigult õhtuse söögikorra menüü ja sooritati kiirelt vajalikud sisseostud.
Peale Otepääd muutus tee millegipärast hoopis kurvilisemaks: kurvid vasakule-paremale ja seejärel ka üles-alla! Aga läbisime edukalt kõik need horisontaalsed ja vertikaalsed kumerused, kusjuures tagapingil toimus pidev istekohtade rotatsioon ning Maaritsas sattusime tsivilatsiooni rüppe jälle tagasi. Mööda Tartu-Võru mnt. kulgedes keerasime Saverna juures vasakule ära teele nr.89 ja Põlva kaudu jõudsime peaaegu et täpselt esimesse sihtpunkti Moostesse.
Moostes oli mõiskooli sööklas ootamas maitsev lõunasöök ning toimus huvitav ringkäik Mooste mõisahoonete vahel: näiteks viinaköögist oli saanud huvitav loodusfoto kallakuga öömaja ja karjalaudast lavatäie lõõtspillimängijatega Folgikoda, lisaks veel hulga hästi kordatehtud ja huvitava kasutussihiga hooneid. Ettevõtlik rahvas see Mooste oma! Ühest kojast oli võimalus kaasa osta linaseemneõli ja -jahu. Rühmavanemal isiklikult tekkis küll teatud kartus, et meite meeste šöu pole ju ometi selline, kus nüüd lihaselised kehad tuleks enne püünele astumist hästi sisse õlitada!! Õli osteti ohtralt.
Südamlikud vastuvõtjad tänatud, pöörasime bussirattad Räpina poole, et Leevaku tr. kaudu Tartu-Võru raudtee äärde Ruusale välja jõuda. See ju meie sõidu I poole lõpp-punkt oligi.
Juba esimene vastuvõtt oli soe! Vöörustajate poolt loodud tingimused šöuks ettevalmistamiseks olid täitsa ideaalilähedased. Toimus väike trenn spordisaalis, et lihaste toonus bussisõidu lihastest rahvatantsulihastesse edasi jõuaks. Kl.7 õhtuks oli plaanitud festivaali algus, ning oma valmisoleku me selle tärmini järgi ka sättisime. Esimeseks looks oli meil plaanitud „Meite mehed 1/2“ ning lisaks põlvpükstele, sukkadele, kaelarätikule ja madrusesärgile kuulus seekord kostüümi ka Orisaare merendusklassi jungadelt laenatud tutiga madrusemüts. Saime aimu ka peohtu kavast, nägime, palju oli „konkurente“, ning selgus, et kontserti veavad lisaks tantsivatele meestele veel Vana-Koiola Mutid ja tantsubänd Krall ja Kurvits Pasadenast. Tõotas kujuneda huvitav üritus! Väike julgustus võetud, oli ka Lender etteasteks valmis.
Pealtvaatajaskonda kogunes kohe ikka ootamatult palju, nii et etteasted tuli teha lausa täissaalile! Vana-Koiola Muttide kava õhtu sisse juhatski ja edasi sai publik proovida tantsubändi headust. Estraadikava naerutas publikut kõvasti, ainult et Lääne-Eesti saarestikust pärit vaatajate jaoks oleks vaja läinud subtiitreid! Andri isegi kahtlustas, et publik naeris vahepeal pigem teda, et tema valel kohal naeris. Kalmer seevastu oli küll asja ubale tõhusalt pihta saanud, nii ta hiljem vähemalt väitis!
Einoh, midagi pole õelda: tõsiste meeste poolt naljakalt tantsitud tantsud olid ikka tõsiselt naljakad küll! Kahjuks isiklikult jäid mitmed etteasted nägemata, sest nagu esimene tants esitatud ( ja polnud paha!), tuli minna kostüüme vahetama. Tüdrukutel oli lihtne: poiste kaelarätikud kaela ja kübarad pähe ning korras! Poiste kõhumaalinguteks olid Ailil seekord valitud erilised pliiatsid, millega seekord kõik tüdrukud; põhilisi maalijaid Meirit ja Kristit ju kahjuks polnud; pidid poistele siis näod „pähe“ joonistama. Lõpuks aga võttis pliiatsi kätte juba peaaegu igaüks ja lisas siia-sinna juurde veel oma isikupära ning koloriiti! Näod said ikka sellised, et kohe pidi julgust juurde võtma!
Saalis oli rahval lõbus, järelikult andsid kõik esinevad kollektiivid endast parimat. Veel viimane siia-sinna lihv ning juba Mart hüüdiski: „Ja-hu!“ Peale esimest, sekundimurdosalist kohmetust tuli etteaste välja nagu alati – publik plaksutas ja polnud ovatsioonidegagi kitsi. Mütsi alla oli ju kõik kuulda! Kutsuti isegi korraks tagasi!
Enne kokkuvõtete tegemist ja meie täiendavat etteastet oli aega natuke hinge tõmmata ja piparmündimaitselise rahustava Värska Vee abil rahuneda. Pererahvas oli lauale kandnud veel maitsva kringligi, nii et Veeliksi kanasupp jäigi valmis tegemata. Ootama hilist õhtusööki nagu selgus mitme tunni pärast.
Krall ja Kurvits olid tasemel ja rahvas täitis tihedalt tantsupõranda. Vahepeal käis vilgas hääletusprotsess, et ikka parim ka välja selgitada. Seda sai teha pileti ostnud pealtvaatajate abil, keda kokku olla olnud üle 90ne!
Kohe mitmel kollektiivil oli tantse varuks ja teiste hulgas esitasime meiegi oma „Lümanda labajala“ ning täispikkuses „Meite mehed ja mammatütred“. Kohalikud mehed oma tantsudega olid aga ületamatud!! Tantsisid peaaegu sama hästi kui üks teatu ö-tähega lind!
Saabuski kokkuvõtete aeg, kõik esinejad koguti kokku saali. Kollektiivid ja juhendajad said korraldajatelt tänu ja au osaliseks ning kingituse ka! Aga meie polnud kitsid, andsime omakorda au korraldajale Margele ja kingituse ka! Ning siis! Siis teatati rahvalemmik, kes olla kogunud circa 40% hääletajate tunnustuse, ning.... üllatus, üllatus, see oli Lender! „Ja-hu!“, nagu tavatseb hüüda Mart. Publik nõudis kordusesitust ja ta sai selle! Küll ilma maalide ja mütsideta ning pidi abiks võtma kujutlusvõime, aga oli kantritants mis kantritants. Edasi oli pidu nagu pidu ikka, kõik oli parimas korras! Ja nagu alati, Lender oli peol jälle viimane! Bussijuht Kalmer oli vajalikul hetkel koos võtmetega kadunud, muidu oleks viimati veel Räpinasse ööklubissegi mindud. Mis see siis ära poleks olnud, kümne minuti tee!
Silma looja laskmiseks olid vöörustajad meile jätnud kohe mitmed ruumid, ning Kajal oli kohe eraldi apartement osaks langenud. Osa meist, nimelt need viimased, valisid spordisaali avara halli koos punase ja sinise, sangadega nahkmööbliga. Öö varjus toimus nii mõndagi: Mart pumpas ja Margus laulis aga Kairi K.tahtis magada!
Äratus oli tasemel, Aili viidi otse voodist kelgutama ja kusjuures, mis kõige huvitavam, toodi ka tagasi. Ning kohvilõhn tegi isegi Merle virgeks, mis seal teistest rääkida!
Kujunes hiline õhtusöök pühapäeva hommikul, mis koosnes maitsvast Meiri küpsetatud leivast, maitsvast kanasupist otse purgist, maitsvast kanakonservist otse karbist, maitsvast kringlist ja maitsvast kohvist. Küll maitses hästi! Söömaaja lõpuks ilmus välja ka meie üsna unise näoga vöörustaja Marge. Marek oli meie eelmise õhtu edust nii heal arvamisel, et kirjutas välja lausa diplomi ning võttis sellele ka korraldajatelt kinnituse.
Pakkisime oma miksoskoopilise mööduga pagasi kokku, kallistasime-lehvitasime Margele, pakkisime end bussi ja edasi läks sõit Räpina poole.
Räpinas ootas meid Piret, kes viis meid esmalt sööma hommikust ning tutvustas siis Räpina vaatamisväärsusi. Vahetasime meeneid, kutsusime suvel Saaremaale ning oligi käes reisi II etapp: tagasi koju!
Seekord oli teekond rohkem kontrolli all, „vägesid“ juhatas Margus, kaart oli tal koguaeg õigetpidi ees ning tankinud Põlvas, võtsime selge sihi üle Krootuse, Saverna, Valgjärve otse Otepääle välja. Ei mingit Puugi küla enam! Tee oli aga endiselt igatsugu kurve täis ning tagapingil toimus järjekordne kohtade rotatsioon. Kuna maitsvast hommikusöögist oli juba üle poole tunni mõõdas, lasti kanasupil otse purgist hea maitsta. Ka kringlit oli veel alles.
Otepääl tegime peatuse suusataadionil, imetlesime kunstlund, suusatajaid ja ilusat ilma (+ 15 kraadi!), tegime pilti.
Bussis keerles vestlus kodumetsade fauna esindajate ümber. Saime teada, mida teeb põder, kui ta põlvitab ja parajasti ei söö, kuidas siga pesa teeb ja kuidas ta pesale läheneb, ning miks tsirkusekaru jalgratast etendustest vabal ajal raielankide juures võib näha.
Ilm oli kenasti kevadene. Pärnus Kaubamajaka juures tegime veel ühe peatuse ja kelle me sealt eest leidsime: hr. Ain Rand isiklikult tööl ja bussi roolis ka veel!
Koos olime seal kaubanduskeskuse parklas, koos olime Virtsus, koos läksime praamile ja koos sealt ka maha!
Muhus ilmnes tõsiasi, et kogu lumi ei olnudki veel ära sulanud! Praami ajaleheputkast oli võimalus osta ühte kohalikku päevalehte, mille laupäevanumbris oli juttu kohe väga paljudest tuttavatest inimestest ja pildid olid ka juures! Isiklikult mina võtsin kohe autogrammi!
Tuttavatel kodustel teedel laabus sõit Kuressaarede ludinal, kurve oli kordades vähem ning istekohtade rotatsiooni tagapingil ka enam ei tehtud.
Selver parklas täienes meie reisiseltskond hetkeks Priido ja Sannaga, Smuulis lehvitasime juba esimestele mahaminejatele. Edasi veel pisike suts läbi Tehumardi Koimlasse, edasi Taritu kaudu Kipile ning lõpuks ometi võis bussijuht Kalmer kergendusohke saatel bussi Lümandas garažeerida!
Ilus reis oli!
Aitähh reisikaaslastele!
Peamine põhjus selleks oli muidugi Ruusa meeste šöutantsufestivaal, kuhu meid külalisena kutsutud oli. Lenderil on ju üks tuntud –teatud tantsunumber, mida aeg-ajalt ikka päris suure menuga on saanud ette kanda, nii siin kui seal.
Kordasime siis oma „leivanumbri“ jälle kenasti üle, sest viimatisest esituskorrast oli ikka kohe väga palju aega möödas. Viimatine esitus toimus ju ometigi Paides Jõulufolgil!! Lisasime veel mehisema poole „Meite meeste ja mammatütarde“ tantsust oma nö šöuprogrammi ning olime valmis ka mõneks täiendavaks tantsuks koos oma tüdrukutega. Otse loomulikult läksime ju sellele reisule koos oma tüdrukutega!
Ranna Reisid koos Kalmeriga olid meid varmalt valmis kohale viima ja ka tagasi tooma! Reisikott tuli valida minimaalsete mõõtudega ja sinna hästi palju vajalikke asju siis sisse panna! Sellised olid lühidalt ettevalmistused. Kahju, et Kristi-Aivo, Heikko-Maie ja Meiri tööd ja tegemised neil kaasa sõita ei lubanud, sest reis tõotas kujuneda juba ette vahvaks!
Reisiplaan nägi ette stardi kl.7.15 laupäeva hommikul Marguse maja eest! Selleks oli ka piisav põhjus, sest esimese asjana pidi Margus bussi laadima tähtsa osa külakostist: Meiri küpsetatud leivad ja Merikese tehtud maitsevõi ja seened. Vastavalt Aili koostatud plaanile korjati kogu reisiseltskond kokkulepitud kohtadest kindlas järjekorras bussipeale. Kõik „reisisellid“ olid vaeva näinud pagasi mõõtude mikroskoopiliseks muutmisel: Marek lasi kurgipurgist soolvee välja, Rando võttis madratsist vati välja ning Maiet kohvris ka ei olnud seekord kaasas. Aga hea seltskonna hing oli sellegipoolest meestel kindlalt pagasisse mahutatud.
Karl-Priido seevastu kasutas võimalust külastada nädalavahetusel oma linnavanaema ja –vanaisa.
Peale viimast peatust Ida-Niidu Säästuka juures oli kogu 14-liikmeline seltskond bussi mahutatud ja suund võeti Kuivastule, kust oli plaanis poole kümnese praamiga mandrile edasi sõita. Kõrvaseks oli Tarmo poolt suitsuvorsti ja Kairi K. hapukurgid.
Bussirehvid Virtsus jälle kindlal maal, edenes sõit edasi Pärnu poole. Aili otsustas kohe ka tagasisõidu praamipiletiraha kokku korjata - ettenägelik mõte temast! Etteruttavalt öeldes korraldati veel paar rahakorjamisringi, panused seejuures järjest tõusid: 2 , 3 ja 4 eurot. Teine oluline teema selles reisufaasis oli see, kas läheneda Ruusale nö alt või siis ülevalt. Kujunes kaks parteid, otsustusõigus delegeeriti elegantselt bussijuht Kalmerile, kusjuures kaardilugejatena pidid teda seejuures toetama Kairi ja Kaie, kuna nemad juhtusid olema kenasti käepärast esiistmel!
Pärnus korraldati Kaubamajakas hankimispeatus, nimelt koostati käigult õhtuse söögikorra menüü ja sooritati kiirelt vajalikud sisseostud.
Peale Otepääd muutus tee millegipärast hoopis kurvilisemaks: kurvid vasakule-paremale ja seejärel ka üles-alla! Aga läbisime edukalt kõik need horisontaalsed ja vertikaalsed kumerused, kusjuures tagapingil toimus pidev istekohtade rotatsioon ning Maaritsas sattusime tsivilatsiooni rüppe jälle tagasi. Mööda Tartu-Võru mnt. kulgedes keerasime Saverna juures vasakule ära teele nr.89 ja Põlva kaudu jõudsime peaaegu et täpselt esimesse sihtpunkti Moostesse.
Moostes oli mõiskooli sööklas ootamas maitsev lõunasöök ning toimus huvitav ringkäik Mooste mõisahoonete vahel: näiteks viinaköögist oli saanud huvitav loodusfoto kallakuga öömaja ja karjalaudast lavatäie lõõtspillimängijatega Folgikoda, lisaks veel hulga hästi kordatehtud ja huvitava kasutussihiga hooneid. Ettevõtlik rahvas see Mooste oma! Ühest kojast oli võimalus kaasa osta linaseemneõli ja -jahu. Rühmavanemal isiklikult tekkis küll teatud kartus, et meite meeste šöu pole ju ometi selline, kus nüüd lihaselised kehad tuleks enne püünele astumist hästi sisse õlitada!! Õli osteti ohtralt.
Südamlikud vastuvõtjad tänatud, pöörasime bussirattad Räpina poole, et Leevaku tr. kaudu Tartu-Võru raudtee äärde Ruusale välja jõuda. See ju meie sõidu I poole lõpp-punkt oligi.
Juba esimene vastuvõtt oli soe! Vöörustajate poolt loodud tingimused šöuks ettevalmistamiseks olid täitsa ideaalilähedased. Toimus väike trenn spordisaalis, et lihaste toonus bussisõidu lihastest rahvatantsulihastesse edasi jõuaks. Kl.7 õhtuks oli plaanitud festivaali algus, ning oma valmisoleku me selle tärmini järgi ka sättisime. Esimeseks looks oli meil plaanitud „Meite mehed 1/2“ ning lisaks põlvpükstele, sukkadele, kaelarätikule ja madrusesärgile kuulus seekord kostüümi ka Orisaare merendusklassi jungadelt laenatud tutiga madrusemüts. Saime aimu ka peohtu kavast, nägime, palju oli „konkurente“, ning selgus, et kontserti veavad lisaks tantsivatele meestele veel Vana-Koiola Mutid ja tantsubänd Krall ja Kurvits Pasadenast. Tõotas kujuneda huvitav üritus! Väike julgustus võetud, oli ka Lender etteasteks valmis.
Pealtvaatajaskonda kogunes kohe ikka ootamatult palju, nii et etteasted tuli teha lausa täissaalile! Vana-Koiola Muttide kava õhtu sisse juhatski ja edasi sai publik proovida tantsubändi headust. Estraadikava naerutas publikut kõvasti, ainult et Lääne-Eesti saarestikust pärit vaatajate jaoks oleks vaja läinud subtiitreid! Andri isegi kahtlustas, et publik naeris vahepeal pigem teda, et tema valel kohal naeris. Kalmer seevastu oli küll asja ubale tõhusalt pihta saanud, nii ta hiljem vähemalt väitis!
Einoh, midagi pole õelda: tõsiste meeste poolt naljakalt tantsitud tantsud olid ikka tõsiselt naljakad küll! Kahjuks isiklikult jäid mitmed etteasted nägemata, sest nagu esimene tants esitatud ( ja polnud paha!), tuli minna kostüüme vahetama. Tüdrukutel oli lihtne: poiste kaelarätikud kaela ja kübarad pähe ning korras! Poiste kõhumaalinguteks olid Ailil seekord valitud erilised pliiatsid, millega seekord kõik tüdrukud; põhilisi maalijaid Meirit ja Kristit ju kahjuks polnud; pidid poistele siis näod „pähe“ joonistama. Lõpuks aga võttis pliiatsi kätte juba peaaegu igaüks ja lisas siia-sinna juurde veel oma isikupära ning koloriiti! Näod said ikka sellised, et kohe pidi julgust juurde võtma!
Saalis oli rahval lõbus, järelikult andsid kõik esinevad kollektiivid endast parimat. Veel viimane siia-sinna lihv ning juba Mart hüüdiski: „Ja-hu!“ Peale esimest, sekundimurdosalist kohmetust tuli etteaste välja nagu alati – publik plaksutas ja polnud ovatsioonidegagi kitsi. Mütsi alla oli ju kõik kuulda! Kutsuti isegi korraks tagasi!
Enne kokkuvõtete tegemist ja meie täiendavat etteastet oli aega natuke hinge tõmmata ja piparmündimaitselise rahustava Värska Vee abil rahuneda. Pererahvas oli lauale kandnud veel maitsva kringligi, nii et Veeliksi kanasupp jäigi valmis tegemata. Ootama hilist õhtusööki nagu selgus mitme tunni pärast.
Krall ja Kurvits olid tasemel ja rahvas täitis tihedalt tantsupõranda. Vahepeal käis vilgas hääletusprotsess, et ikka parim ka välja selgitada. Seda sai teha pileti ostnud pealtvaatajate abil, keda kokku olla olnud üle 90ne!
Kohe mitmel kollektiivil oli tantse varuks ja teiste hulgas esitasime meiegi oma „Lümanda labajala“ ning täispikkuses „Meite mehed ja mammatütred“. Kohalikud mehed oma tantsudega olid aga ületamatud!! Tantsisid peaaegu sama hästi kui üks teatu ö-tähega lind!
Saabuski kokkuvõtete aeg, kõik esinejad koguti kokku saali. Kollektiivid ja juhendajad said korraldajatelt tänu ja au osaliseks ning kingituse ka! Aga meie polnud kitsid, andsime omakorda au korraldajale Margele ja kingituse ka! Ning siis! Siis teatati rahvalemmik, kes olla kogunud circa 40% hääletajate tunnustuse, ning.... üllatus, üllatus, see oli Lender! „Ja-hu!“, nagu tavatseb hüüda Mart. Publik nõudis kordusesitust ja ta sai selle! Küll ilma maalide ja mütsideta ning pidi abiks võtma kujutlusvõime, aga oli kantritants mis kantritants. Edasi oli pidu nagu pidu ikka, kõik oli parimas korras! Ja nagu alati, Lender oli peol jälle viimane! Bussijuht Kalmer oli vajalikul hetkel koos võtmetega kadunud, muidu oleks viimati veel Räpinasse ööklubissegi mindud. Mis see siis ära poleks olnud, kümne minuti tee!
Silma looja laskmiseks olid vöörustajad meile jätnud kohe mitmed ruumid, ning Kajal oli kohe eraldi apartement osaks langenud. Osa meist, nimelt need viimased, valisid spordisaali avara halli koos punase ja sinise, sangadega nahkmööbliga. Öö varjus toimus nii mõndagi: Mart pumpas ja Margus laulis aga Kairi K.tahtis magada!
Äratus oli tasemel, Aili viidi otse voodist kelgutama ja kusjuures, mis kõige huvitavam, toodi ka tagasi. Ning kohvilõhn tegi isegi Merle virgeks, mis seal teistest rääkida!
Kujunes hiline õhtusöök pühapäeva hommikul, mis koosnes maitsvast Meiri küpsetatud leivast, maitsvast kanasupist otse purgist, maitsvast kanakonservist otse karbist, maitsvast kringlist ja maitsvast kohvist. Küll maitses hästi! Söömaaja lõpuks ilmus välja ka meie üsna unise näoga vöörustaja Marge. Marek oli meie eelmise õhtu edust nii heal arvamisel, et kirjutas välja lausa diplomi ning võttis sellele ka korraldajatelt kinnituse.
Pakkisime oma miksoskoopilise mööduga pagasi kokku, kallistasime-lehvitasime Margele, pakkisime end bussi ja edasi läks sõit Räpina poole.
Räpinas ootas meid Piret, kes viis meid esmalt sööma hommikust ning tutvustas siis Räpina vaatamisväärsusi. Vahetasime meeneid, kutsusime suvel Saaremaale ning oligi käes reisi II etapp: tagasi koju!
Seekord oli teekond rohkem kontrolli all, „vägesid“ juhatas Margus, kaart oli tal koguaeg õigetpidi ees ning tankinud Põlvas, võtsime selge sihi üle Krootuse, Saverna, Valgjärve otse Otepääle välja. Ei mingit Puugi küla enam! Tee oli aga endiselt igatsugu kurve täis ning tagapingil toimus järjekordne kohtade rotatsioon. Kuna maitsvast hommikusöögist oli juba üle poole tunni mõõdas, lasti kanasupil otse purgist hea maitsta. Ka kringlit oli veel alles.
Otepääl tegime peatuse suusataadionil, imetlesime kunstlund, suusatajaid ja ilusat ilma (+ 15 kraadi!), tegime pilti.
Bussis keerles vestlus kodumetsade fauna esindajate ümber. Saime teada, mida teeb põder, kui ta põlvitab ja parajasti ei söö, kuidas siga pesa teeb ja kuidas ta pesale läheneb, ning miks tsirkusekaru jalgratast etendustest vabal ajal raielankide juures võib näha.
Ilm oli kenasti kevadene. Pärnus Kaubamajaka juures tegime veel ühe peatuse ja kelle me sealt eest leidsime: hr. Ain Rand isiklikult tööl ja bussi roolis ka veel!
Koos olime seal kaubanduskeskuse parklas, koos olime Virtsus, koos läksime praamile ja koos sealt ka maha!
Muhus ilmnes tõsiasi, et kogu lumi ei olnudki veel ära sulanud! Praami ajaleheputkast oli võimalus osta ühte kohalikku päevalehte, mille laupäevanumbris oli juttu kohe väga paljudest tuttavatest inimestest ja pildid olid ka juures! Isiklikult mina võtsin kohe autogrammi!
Tuttavatel kodustel teedel laabus sõit Kuressaarede ludinal, kurve oli kordades vähem ning istekohtade rotatsiooni tagapingil ka enam ei tehtud.
Selver parklas täienes meie reisiseltskond hetkeks Priido ja Sannaga, Smuulis lehvitasime juba esimestele mahaminejatele. Edasi veel pisike suts läbi Tehumardi Koimlasse, edasi Taritu kaudu Kipile ning lõpuks ometi võis bussijuht Kalmer kergendusohke saatel bussi Lümandas garažeerida!
Ilus reis oli!
Aitähh reisikaaslastele!
Tellimine:
Postitused (Atom)